§ 1. Seaduse eesmärk

1. Käesoleva seaduse eesmärk on tagada:

   1) keskkonnahäiringute vähendamine võimalikult suures ulatuses, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit;

   2) säästva arengu edendamine, et kindlustada tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond praegusele põlvele ja tulevastele põlvedele;

   3) loodusliku mitmekesisuse säilimine ja kaitse;

   4) keskkonna hea seisund;

   5) keskkonnale kahju tekitamise vältimine ja keskkonnale tekitatud kahju heastamine.

1. Seaduse eesmärgi sõnastamisega annab seadusandja täitevvõimule volituse (või paneb kohustuse) võtta meetmeid, mis seaduse eesmärgi saavutamisele kaasa aitavad või seda vähemalt ei takista. Seaduse eesmärk on rakendajale õiguslikult siduv, kuid abstraktsuse tõttu on selle rakendamisel ulatuslik kaalutlusruum. KeÜS §-s 1 sätestatud seaduse eesmärk ei ole õiguslikult siduv mitte üksnes keskkonnaalases regulatsioonis. Tulenevalt KeÜS §-st 9 ja ELTL artiklis 11 sätestatud lõimimispõhimõttest (vt KeÜS § 9 kommentaare) on KeÜS §-s 1 sätestatud eesmärkidega arvestamine vajalik ka muude valdkondade (transport, energeetika, põllumajandus jne) õiguslikul reguleerimisel ja selle regulatsiooni rakendamisel. Eriti oluline on see EL õigusega seotud valdkondades. Lisaks on seaduse üheks eesmärgiks olla abiks keskkonnaseadustiku eriosa seaduste tõlgendamisel.

2. KeÜS § 1 esimene punkt rõhutab, et keskkonnaalase regulatsiooni eesmärk ei ole keskkonnahäiringute ehk keskkonnale avaldatava ebasoodsa mõju täielik vältimine. Inimühiskonna eksistents on paratamatult seotud teatud ebasoodsate keskkonnamõjudega.  Seetõttu tuleb seaduse eesmärgi – vähendada keskkonnahäiringuid võimalikult suures ulatuses – elluviimisel alati kaaluda erinevaid huve (keskkonnaalaseid ja sellega konkureerivaid) ning ennekõike majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte. Samas tuleb siinjuures arvestada ka keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõttega (vt KeÜS § 8 kommentaare), mis nõuab keskkonna kaitsmisel ambitsioonikate eesmärkide seadmist ning ei anna keskkonnaalaste huvidega konkureerivatele majaduslikele ja sotsiaalsetele huvidele automaatset ülekaalu. Keskkonnakaalutlused võivad sattuda vastuollu ka muinsuskaitseliste huvidega. Näiteks on jõel muinsuskaitse alla võetud vana vesiveski tamm, mis takistab kalade liikumist koelmutele. Siingi tuleb paisutamise jätkamise üle otsustades võtta arvesse erinevaid kaalutlusi ja saavutada optimaalne lahendus.

2.1. Teiseks näitab KeÜS § 1 esimene punkt seda, et keskkonnaalase regulatsiooni eesmärk pole ainult keskkonna füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste ja esteetiliste omaduste eest seismine, vaid ka inimeste kehaliste, vaimsete ja varaliste õiguste ning huvide kaitse. Paljud VÕKS, VeeS, JäätS ja ka muude seaduste sätted kaitsevad eelkõige inimese elu, tervist ja vara ning annavad isikule õiguslikult kaitstava õiguse teatava kvaliteediga elukeskkonnale.

2.2. Keskkonnahäiring võib inimese tervise, heaolu ja vara kõrval kahjustada ka kultuuripärandit. Näiteks tekitab välisõhu saastatus märkimisväärset kahju arhitektuuriväärtustele. Intensiivse looduskasutuse tagajärjel võivad kahjustuda looduslikud pühapaigad või kohamuistenditega seotud paigad. Sellealane regulatsioon on sätestatud ennekõike muinsuskaitseseaduses, kuid ka teistes  keskkonnaalastes seadustes (nt LKS, KeHJS ning VÕKS), mis aitavad samuti kultuuriväärtuste keskkonnahäiringute eest kaitsmisele kaasa. KeHJS § 4 määratleb keskkonnamõju muuhulgas kui mõju kultuuripärandile. Ajalooliselt oli välisõhu kaitse alase regulatsiooni kehtestamise üheks ajendiks ka saastatud õhu kahjustav toime arhitektuurimälestistele ja monumentaalkunsti teostele linnades.

3. Seaduse eesmärgis (KeÜS § 1 p 2) kajastub ka säästva arengu põhimõte (vt KeÜS § 9 kommentaare). Säästva arengu põhimõte tähendab seda, et keskkonnaväärtusi peab kaitsma ja kokkuhoidlikult kasutama tulevikku ja tulevasi põlvkondi silmas pidades. Pikka perspektiivi peab silmas pidama ka majanduse arendamisel ning hoiduda tuleb keskkonnaväärtuste kahjustamisest sellisel määral, et see ahendaks tulevaste põlvede võimalusi nende kasutamiseks või muudaks selle hoopis võimatuks.

3.1. Säästva arengu põhimõtte järgimine tähendab seda, et lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele kaalutlustele arvestatakse kõigi tegevuste juures ka keskkonnaga. Sellest aspektist seostub säästev areng eelkõige kaalutlusõiguse kasutamisega õiguslike otsuste langetamisel.  Keskkonnakaitseliste vajaduste eiramine  tegevuste puhul, mis avaldavad keskkonnale ilmselget ja olulist mõju, võib tähendada kaalutlusviga, koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega ning äärmuslikel juhtudel isegi haldusakti kehtetuks tunnistamisega.

4. KeÜS § 1 kolmas punkt kätkeb endas loodusväärtuste kaitsmise eesmärki, kusjuures  loodusväärtusi tuleb kaitsta nende iseväärtuse seisukohast. Viimane leiab aset näiteks selliste liikide ja elupaikade säilitamisel, millel puudub inimese jaoks otsene väärtus. Selle regulatsiooni keskpunktiks on LKS ja loodusvarade kasutamist reguleerivad seadused (MS, KPS, JahiS), mille kaudu tuleks soovitav eesmärk saavutada. Samas tuleb arvestada sellega, et eelnimetatud loodusväärtustel võib olla seos ka inimeste vajadustega. Näiteks pole raba ainult loodusobjekt, vaid ka puhta vee reservuaar ja mets, mis muuhulgas seob süsihappegaasi, ei ole ainult elupaik, vaid ka puidu allikas. Sellist käsitust nimetatakse ökosüsteemi teenustel põhinevaks lähenemiseks ning see toob esile loodusväärtuste kaitse inimkeskse vaatepunkti. Ökosüsteemi teenustega seotud aspektid võivad loodusliku mitmekesisuse säilitamisel ja kaitsmisel olla lisakaalutlusteks, muutmata seejuures KeÜS § 1 punkti 3 põhisisu.

5. KeÜS § 1 neljas punkt väljendab keskkonna hea seisundi tagamise eesmärki. Keskkonda ei pea mitte ainult heas seisundis hoidma, vaid vajadusel tuleb selle olukorda ka parendada. Nii on nendes paikkondades, kus välisõhu või vee seisund või müratase ei vasta kehtestatud nõuetele, riigi ülesandeks kehtestada ja ellu viia asjakohased tegevuskavad, et muuta keskkonnaseisund võimalikult kiiresti nõuetele vastavaks. Selliseid tegevuskavasid näevad ette näiteks VÕKS ja VeeS ning nende koostamise kohustus tuleneb enamasti EL direktiividest.

6. KeÜS § 1 viies punkt sätestab, et keskkonnale tekitatud kahju tuleb heastada. Õigupoolest on kahju heastamine teisene eesmärk, kuna esmajoones tuleb kahju tekkimist vältida (vt ka KeÜS § 10 kommentaari). Sellealase regulatsiooni näiteks on keskkonnavastutuse seadus (KeVS). Heastamine tähendab antud juhul mitte rikutud keskkonnaväärtuse rahalist hüvitamist, vaid ennekõike endise olukorra ennistamist, keskkonna puhastamist, taastamist või võimalusel asendamist samaväärsega.